Supervisioon on minu kui superviisori jaoks alati olnud midagi enamat kui lihtsalt tööalane tugi – see on viis taastada kontakt iseenda kui professionaaliga, oma väärtuste, piiride ja mõjuga. Samuti pole see minu jaoks lihtsalt “teenus” vaid oluline hammasratas terves süsteemis. Magistriõpingutes Tartu Ülikoolis süvenesin sotsiaaltöö eetika, poliitika ja praktika omavahelistesse seostesse ning mõistsin, kui oluline on ühendada struktuursed teadmised inimesekesksusega. See mõistmine pani aluse soovile toetada ka teisi spetsialiste nende arenguteel – mitte pelgalt “tehniliste” oskuste tasandil, vaid identiteedi, enesehoiu ja professionaalse tähenduse tasandil.

Minu mõtteviis superviisori rollis ei erine palju sellest, milline on minu mõtteviis igapäevaelus. Ma olen üks tervik igapäevaelus, lihtsalt erinevates rollides. Minu peamine väärtus on inimsuhted. Seda olen ilmselt mitteteadlikult väärtustanud juba varasest east kui mõtlen tagasi erinevatele olukordadele, kus olen olnud konfliktide vahendaja rollis. Selles on ka muidugi oma varjukülg ja küsimus sellest, et kus kohast see tuleb? Inimlik hirm olla välja heidetud ja mitte kuuluda? Eelnev mõttekäik peegeldab ühte osa minust – soov sügavamalt aru saada, nii eraelu kui ka professionaalsetes suhetes. Minu jaoks on oluline aru saada sellest, kuidas teised inimesed maailma enda ümber näevad ja päriselt austada erinevaid arvamusi, sest see rikastab maailma. Minu jaoks on oluline aru saada, mis on sõnade, käitumise ja inimese olemuse tuum. Samas, sellega ei tasu minna ka äärmusesse. Liigne iga sõna, käitumise ja taju analüüs võib teha karuteene või viia oletusteni, mida tegelikult ei ole, sest oma peas anname me inimestena tahes tahtmata hinnanguid. Hinnangute andmine on ühelt poolt üks turvalisuse loomise viis (kui ma suudan anda sellele sõna või kategooria, siis ma tean, mis see on ning teadmatus on suurim psühholoogiline relv). Samas, hinnanguvabadus on miski, mida annab treenida läbi teadlikkuse sellest, kuidas see mõjub ja meie arusaamu mõjutab.